rõõmurull

Ma arvan, et ma olen kõige õudukama naeruga tüdruk maailmas, sest naeran alati kas õnne või ebaõnnestumise puhul nagu mõni kobras. Ema küll õpetas mind naerma nagu daam, aga ilmselt minu kõrvust puhus see jutt nagu tuul läbi. Tegelikult on üsna häbi küll, kui mu naer teise alevi otsa kostub :( :( a mis teha eks!? Vahel on nii raske end tagasi hoida, kui kellegagi või minu endaga juhtub midagi ülimalt piinlikku. Teinekord lähen üksi poodi ja lihtsalt täiesti tühjast kohast tuleb mõni vana seiklus meelde ning siis ma irvitangi nagu mõni pooletoobine vastutulijatele näkku. Ilmselt on selliseid hetki ka teistelgi, aga kui neid iga jumala kord juhtub poodi minnes, siis ei saa ju kõik korras olla. A ja siis päris tuhat korda olen end nii hullult tagasi hoidnud, kui tõesti poleks viisakas naerda. Ükskord näiteks matustel. Selle eest ma väärin tõesti medalit!